Kõrge iga, puue- liikumispiirang. Mida ette võtta?

03 november, 2020

Liikumine on meie elu igapäevaosa. Paraku tuleb elus ette olukordi, mis tekitavad selleks piiranguid. On see siis puue või kõrge iga. Randel, kellel diagnoositi sünnitrauma, sai esialgsetelt arstidelt hinnangu, et ta ei hakka kunagi kõndima. Õnneks aga toimus elus suur muutus, mille tulemusel sai ta jalad alla. Veelgi enam on temast tänaseks saanud tippsportlane. 

Märkimist väärib seegi, et esmalt pereliikmete hooldada olnud meesterahvas treenib ja motiveerib tänaseks juba 19 aastat teisigi. Kuidas see võimalik on? Küsisime mõned küsimused ning Randel oli rõõmuga nõus jagama oma lugu ja mõtteid sellest, kuidas tegelikult saab alati midagi ette võtta.

Miks Sinu eripära on ja kust see tuli?

„Oli valida kas kõndida või ratastooliga sõita. Sünnitrauma tagajärjel läks jalgade seisund iga päevaga kehvemaks ja pragu oleksin noore mehena ratastooli aheldatud. Sattusin õigete arstide juurde, kes ütlesid, et tuleb treenima hakata ja siis saab kõndima. 20 esimest aastat sain väga vähe kõndida. Ning siis hakkas toimuma muutus. Tänaseks olen omadel jalgadel liikunud 19 aastat.“

Alguses vajasid rohkem tuge, kui ei saanud väga liikuda. Kuidas elu igapäevaselt korraldatud sai?

„Jah, 24/7 vajasin abi. Koguaeg pidin paluma kedagi, et mind viiakse ja tuuakse. Vanemad aitasid mind ja vanaema, vanaisa. Elasime koos. Sellest hetkest, kui ma treenima hakkasin ja jalad alla sain, on kõikide elu kapitaalselt muutunud. Vanemad on 20 aastat nüüd käinud reisimas ja elanud oma elu.“

Mis siis 20 aastat tagasi juhtus, et miks alles siis hakkasid otsima võimalusi?

„Mõte hakkas jooksma peale vanaisa surma. Kuna suurema jagu minu igapäevaelus oli vanaisa kõige rohkem toeks. Aga kui ta ära suri, siis jäin rohkem teistest sõltuvaks. Ühel hetkel lihtsalt, 6. augustil 2001. aastal mõtlesin, et nüüd peab midagi muutuma. Otsisin kliinikut, et saaks lõikusele, kus kõõluseid pikemaks lõigataks. Ja siis ma sattusin õigete arstide juurde. Ameerikast õppinud arstid, kus suhtumine veidi teine, et iga asja annab alati muuta ja midagi annab proovida. Positiivne suhtumine oli see peamine lüke. Poole aastaga sain jalad alla. Järgmine suvi sain juba ise randa.“

Miks sa varem abi ei otsinud arstidelt?

„Eluaeg oli räägitud arstide poolt, et ei olegi midagi teha. Et kunagi tuleb teha kõõlustele lõikus, et jalad saaks sirgeks. Aga muidu liikuma ei pidanud enam saama. Lõpuks mul ei olnudki seda operatsiooni vaja.“

Kust see muutus tuli?

„Kodus hakkasin ise lihtsalt võimlema. Esimene aasta ei saanud jõusaali, sest ei saanud kodust välja. Ostsin Anttila ja Hobihalli samal õhtul tühjaks treeningvahenditest, kui Andres Lindmäe oli öelnud, et proovime. See on selline asi, et kui lihaseid arendada, siis hakkavad nad kõõluseid ise venitama. 8 tundi päevas tegin trenni, sest tahe oli nii suur. Alguses oli läbi valu.“

Räägi lähemalt sellest motivatsioonist? Tihti inimesed ei usu, et neile asjad võiks mõjuda.

„Kui ei proovi, ega siis ju ei teagi. Mingi hetk, kui hakkad nägema tulemust, et midagi muutub, siis see motivatsioon aina kasvab. Kui saad juba ise trepist liikuma, see on juba ka suur muutus. Kui saad ise toaletti või kööki minna ja ei pea kedagi iga väiksema asja pärast paluma. See ongi see motivatsioon, et saad ise hakkama.“

Aga kas pole nii, et kõik võiksid ennast liigutada rohkem?

„Jah, aga meil on Eestis see taastusravi nii kallis. Järjekorrad pikad. Aga väga palju saab ju inimene ise enda jaoks ära teha. Kodus kasvõi veepudelitega. Ikka leiab asju, mida tõsta ja harjutusi, kuidas niisama võimelda. Selleks aga tasub veidi juhendamist küsida.“

Mis need kõige väiksemad asjad on, mis suuri tulemusi toovad?

„Minul oli kõige tähtsam see, et venitada saab. Panna kasvõi rasked asjad põlvedele ja vaadata telekat, kui põlved venivad. Minul venisid jalad sirgu lõpuks lausa 10 cm. See tulemus tuli ilmselt nii võimas, kuna algselt olid 15 kilosed kruusakotid jalgadel. Nüüd mul on teised eesmärgid, seda sportimisel. Enam kõndimist pole taga vaja ajada.“

Kust tuli see mõte, et hakata teisi inimesi treenima ja mis sa ette võtsid?

„Käisin 4 aastat jõusaalis igapäev. Seda muidugi, kui juba liikusin. Ja treenerid nägid tulemust. Siis sealt hakkas jutt levima, et Eestis ei ole ju erivajadusega inimestele jõusaali treenerit. Siis ei olnud üldse, aga praegu juba mõned on.

Esimese satsi tipptreeneritega sai õpitud ühes pundis treeneriks. Ukrainas käisin sünnitrauma spetsiifikaga taastusravi ekspertide juures õppimas taastusravi tegemist. Ma sattusin õigel ajal õigesse kohta. Ainuke asi, mida ma teha ei saanud, oli kangiga kükke. Ülejäänu sai kõik tehtud läbi ka ise treenides.“

Mis diagnoosiga inimesi Sinu juurde pöörduvad?

„Keerulisemad on seljasongaga, aga on insuldiga, vigastustega, lihtsalt erivajadusega inimesed, liikumispuudega inimesed. Kõige noorem olnud 1,5 aastased ja kõige vanemad 90 aastased. Kui eakad liiguks rohkem, siis oleks elukvaliteet võimlemise tagajärjel kindlasti parem ja valudest saaks lahti. Suuremad valud on liigestel ja lihastel ning neid saab võimlemisega efektiivselt vähendada. Eakate seas on aastate jooksul ette tulnud kutsehaiguse tõttu valudega inimesi, keda olen võimlema saanud.

On selliseid ohtlike patsiente ka, kus me saame pikendada ainult valuvabasid päevi. Ka selliseid olen aidanud. Üldiselt olen treeninud inimesi eesmärgiga, et kui teha trenni, siis saavad liikuma. 18 aastaga olen saanud nullist kõndima 15 inimest. Kõige suurem rekord oli 3 kuuga.“

Selle üle võib küll uhkust tunda ja see on suureks eeskujuks kõigile. Aga, et sellist suuremat trenni teha, räägi veidi kõige pikemaajalisemast tööst?

„Kõige kauaaegsemalt on mul olnud 10 aastat vast. Eks see on ikka nii, et kui nad enam trenni ei tee, siis hakkavad tagasi kukkuma. Et siis tahtejõus on asi kinni, antakse alla ja ei hakata enam uuesti pingutama. Mõeldakse, et noh saab elektrilise ratastooliga palju kiiremini. Aga õnneks on neid vähe. Kes saab ikka maigu suhu, et ise saab paremini ja iseseisvamaks, need on ikka jäänud enesega tegelema.“

Kui tihti peaks trenni tegema?

„Oleneb vajadusest. 2-3 korda nädalas kergematel juhtudel, aga kui on juba raskem töö vaja ette võtta, ehk siis taastusravi vajadus suurem, siis 4-5 korda nädalas tuleks treenida- võimelda.“

Kui lihtne on inimesi motiveerida ennast kätte võtma?

„Tänapäeva lapsi on raskem treenida, sest kõik istuvad arvutis. Nad ei pea tõusma arvutitooli tagant, et kuhugi minna ja asju ajada. On üsna raske seletada, et kodus on ka ju liikumiseks vaja ennast motiveerida. 

Mingis vanuses on lihtsam. Kahjuks on levinud suhtumine, et kui hakata kõndima, siis ei saa peole minna ja alkoholi tarbida. Kui alkoholi juua ratastoolis, on ju lihtsam. Magad seal välja. Selline suhtumine on ikka inimeste seas olemas. Eks see ole tegelikult probleemi eest põgenemine. Eks me ei saa aidata neid, kes seda ise teha ei taha ja soovi. Tahe liikuda ja saada valust vabaks peab ikka igaühel endal olema.“

Kui vaatad Eestis loodud tugisüsteemi peale, siis mis hinnangu annad? On arstid hakanud rohkem lootust andma? On piisavalt abilisi, kes aitavad rasketel hetkedel elu ümber korraldada?

„Ütleme nii, et tänased noored arstid on tipptasemel. Nendega võiks minna luurele. Aga üsna palju on ikka vanaviisi mõtlejaid, kes ütlevad, et midagi teha ei saa. Tegelikult on iga inimene tähtis ja selles suhtes on tähtis vaeva näha. Kahjuks neid, kes erivajadusega inimest ei karda, on ikkagi pigem väike osa. Suurem osa aitajaid kardavad lubada ja ette võtta inimestega suuremat tööd.

Tervikuna toetussüsteem tegelikult ei toimi. Tugiisikusüsteem on üsna keeruline. Võiks olla parem. Aga läbi CareMate annab õnneks positiivseid muutusi inimeste eludesse tuua. Mulle on selle ettevõtmise mõte alati meeldinud. Lisaks sellele, et oleks võimalik iseseisvalt elada ja oma lähedaste kaelas ei pea elama, tuleks hoolesõbrad panna erivajadustega inimesi ka võimlema. Et tegelikult teie teenust on väga vaja olnud ju pikka aega. Ja nüüd koroona ajal eriti,sest vanemad inimesed ei taha vanadekodusse minna, kuna ei näe enam oma lähedasi ning liikuda väga ei saa.“

Mis ajal tuleks hakata otsima kõrvalist abilist, kedagi kes motiveeriks midagi ette võtma ja teeks kasvõi koos?

„Olen sellega nõus, kui inimesed pöörduvad varem abi saamiseks kuhugi. Tuge ja juhendamist tuleks kindlasti pakkuda juba üsna varakult, kui veel veidi jõuab ka ise, aga mingid tegemised juba jäävad ära. Kui neid siis võimlema panna ja liigutama rohkem, jõuavad kauem rohkem. Et kui vanainimene ühe koha peale istuma jääb, siis kindlasti tuleks teda nii palju kui võimalik ikkagi liikuma saada. Et ta ei jääks ühe koha peale istuma ja lamama. Sest muidu läheb tervis kehvaks väga kiiresti. Elutahe on see, mida tuleb hoida ja ütleme, kui vanainimene näeb,